Koerte kasvatusest: Omanik + geneetika + kasvatus = koera käitumine
Loomakliinikus näeme koerte käitumisprobleeme, mis on tingitud kutsikaeas tegemata jäetud kasvatustööst. Tavaliselt on selle taga lihtsatest reeglitest mitte kinnipidamine ning omaniku teadmatus.
Kõik algab sellest, et inimene peab rahulikult järgi mõtlema, kas ja milleks talle koera on vaja ? Koera võtja peab arvestama, et koera eluiga on 10-15 aastat, mis on pikk aeg. See toob kaasa terve rea kohustusi, mida peab täitma igapäevaselt, hoolimata ilmast, omaniku enesetundest või muudest sündmustest. Enne kutsika kojutoomist peab selge olema, kuidas ta meiega koos elama hakkab.
Koera olemuse ja käitumise määravad üheskoos geneetika (tõuline eripära ning tema algupärane kasutus), omanikupoolne kasvatus ja temaga tegelemine. Eelkõige peab hindama enda võimalusi koeraga tegeleda ja talle aega pühendada.

Flegmaatiliste tõugude esindajad (tiibeti mastif, kaukaasia lambakoer, bernhardiin, new foundlandi koer jmt.) tunduvad, et ei soovigi rohkem kui kahte paid päevas ja toitu kaussi, kuid kindlasti ei keeldu nad meeldivast jalutuskäigust. Neid ei saa jätta viieteistkümneks aastaks aianurka, kus ta ei õpi inimestega käituma. Sellised koerad peaks väljaspool oma valdusi käituma tasakaalukalt ning ükskõikselt ümbritseva suhtes.
Teine ja sagedasem äärmus on hüperaktiivsed koerad (saksa lambakoer, jahi- ja linnukoerad, dobermann jmt), kes sooviks igapäevast tegelemist ja omanikupoolset valmisolekut koerale aega pühendada. Regulaarselt koeraga tegeledes on võimalik saavutada mõlemapoolne rahulolu, kus koer peale vaimset või füüsilist pingutust suudab kodus olla rahulikult. Kui koer hakkab lõhkuma, närima või ei kuuletu enam, siis tasub vaadata peeglisse. Viga on omanikus, kes ei oska või ei saa koera suunata õigele teele.

Enamikku probleeme on võimalik ennetada juba kutsikaeas. Sotsialiseerimisega tuleb algust teha juba esimesest päevast uues kodus. Mõne tõu esindajat (austraalia karjakoer, ameerika staffordshire terjer, bullterjer, rotweiler jmt) on vaja sotsialiseerida elu lõpuni. Mõistlik käitumine tähendab, et kutsikas peab rahulikult suhtuma teistesse inimestesse (jalgratturid, suusatajad, vanainimesed kepiga, kiljuvad lapsed, laperdav vihmakeep, äkitselt avanev vihmavari jne), loomadesse ja sõidukitesse. Samuti peab kutsikas laskma ennast igalt poolt katsuda, kinni hoida ja selili keerata, seda ka võõrastel inimestel. Kõik see ei tule iseenesest vaid vajab harjutamist. Palju abi on kutsikakoolis käimisest, samuti oskab käitumisalastes küsimustes nõu anda loomaarst. Kutsikaeas avaldanud ja lahendamata jäetud probleemid võimenduvad täisksvanueas.
Lastesse arglikult suhtuv kutsikas võib täiskasvanuna lapsi rünnata.
Kutsikana kätega mängima harjunud koer eelistab täiskasvanuna mängida inimese kätega mitte mänguasjadega.

Mida kiiremini õpib kutsikas ainult õues pissima ja kakama, seda suurem on tõenäosus, et puberteedieas ja ka hiljem ei hakka koer tuppa tegema. Taolist mõtet ei teki ka muudes siseruumides nagu loomakliinikus või külas olles.
Kutsikana liikuvaid objekte ründav loom ärritub kergesti ka tulevikus autode, kodutehnika ja muu peale. Kui lubada kutsikal mängida lume rookimise ajal labidaga, siis ei tasu imestada, kui ühel hetkel ripub koer hammastega labida küljes.
Ülevoolavalt ning ründavalt külalistesse reageeriv kutsikas võib täiskasvanuna hakata saabuvaid külalisi kergesti ründama.
Kui lapsevanemad lubavad lastel kutsikaga maadelda ning riietest sikutada, siis kinnistub taoline „mängimine“ ning koer käitub taoliselt ka täiskasvanuna. Kas me kujutame endale ette 40 kg koera maadlemas 4 a lapsega? Vist mitte.

Üksinda koju jäämist peaks harjutama esimesest päevast, pikendades omaniku eemal olemise aega järk-järgult. Kui koer ei ole harjunud omanikuta olema, siis tekib tal üksindusärevus ning selle maandamiseks hakkab ta ulguma, haukuma, kiunuma ja asju lõhkuma.
Kutsikat on vaja harjutada võõraste inimestega suhtlema, sest teistesse inimestesse umbusklikult või agressiivselt suhtuv koer ei lase ennast aidata. Näiteks kodust ärajooksnuna ja maanteel ekslev koer ei lase võõrast aitajat ligi.

Armas on vaadata kuidas kutsikas annab ust kraapides ja kiunudes märku soovist välja või sisse saada. Täiskasvanud koer suudab vaevata ukse ära lõhkuda ning monotoonselt haukuda kuni oma tahtmise saamiseni. Kääbuskoerad on ka koerad ja nii tuleks neisse suhtuda. Kõik mida me peame loomulikuks suure koera kasvatuses tuleb rakendada ka väikese koera puhul. Nendega ei ole vaja teha pikki metsamatku, kuid igapäevased jalutuskäigud ning õues pissimine ja kakamine peaks kuuluma nende päevarutiini. Välismaailmaga suheldes saab koer juurde enesekindlust, vähenevad asjatud hirmud ümbritseva suhtes ning koer ei ole pidevas stressis. Toas olles ei liigu koer piisavalt ja tal on seal igav. Koera suurus ei piira koolitustest ja koeraspordist osavõttu, sest oma olemuselt on nad enamasti aktiivsed ja suhtlemisaltid. Eestis on ametlikest võistlustest osa võtnud yorkshire terjerid, chihuauhuad ning hiina harjaskoerad, rääkimata mitmetest sheltidest, kääbuspinšeritest ning kääbusspitsidest.

Koera võtmisesse peab väga tõsiselt suhtuma ja endale selgeks tegema, kui suure aja-, energia- ja majandusliku kulu see endaga kaasa toob. Olge vastutustundlikud koera omanikud ja peremehed!
Oma aias suurel territooriumil elav koer vajab samuti igapäevast tegelemist. Üldjuhul koer ise piisavalt tegevust aias ei leia või leitud meelelahutus ei sobi omanikule. Koer on karjaloom ning tahab igapäevaselt oma omanikuga suhelda. Siinkohal aitab koera vaimne väsitamine, näiteks erinevate trikkide tegemine, mida saavad talle õpetada ka pere lapsed. Lisaks väsitamisele aitab see kaasa lapse ja koera parematele suhetele. Koertekoolis ei käida ainult tõukoertega, vaid sinna sobib minna kõikidel, kes soovivad oma koeraga tegeleda. Koerte koolitamise põhimõtted on ajas muutunud ja uusi teadmisi peaksid omandama kõik koeraomanikud. Lisaks teadmistele on koolis hea võimalus panna koera teadmised ja käitumisoskus proovile häiritud olukorras, kus on palju erineva väljanägemise ja temperamendiga koeri. Hiljem võib osa võtta erinevatest koeraspordialadest, nagu kuulekuskoolitus, sõnakuulelikkuskoolitus, kaitsekoolitus, jäljekoolitus, agility, päästekoolitus (päästekoerad metsas, varemetes ja vees), kelgusport, canikross, jahisport jne.

Omanik vastutab koera poolt tekitatud kahju eest.

Jüri Loomakliiniku loomaarstid
Helena Trus ja Inge Mängel