Kodutu loom

Omapäi kõndiv koer või kass on seaduse mõistes kaotatud asi ehk see loom oleks justkui tänavalt
leitud rahakott. Ühtegi leitud asja ei tohi lihtsalt endale võtta vaid tuleb püüda omanikku leida.
Kohusetundlikud loomaomanikud märgistavad oma lemmiku mikrokiibiga. Lisaks võib kaelarihmal olla
omaniku telefoninumber.

Seega tuleb esimese asjana kontrollida, kas leitud loomal on kiip. Kiipi saab kontrollida
loomakliinikutes ja loomade varjupaikades. Kui sealtkaudu omanikku tuvastada ei õnnestu, siis hea tava
on üles panna pildid leitud loomast kogukonna Facebooki lehele, enamkäidavatesse kohtadesse ja
teavitada ka varjupaika, sest loomaomanik võib lemmiku otsimist sealt alustada.

Edasi on kolm teed, anda loom varjupaika, katsuda ise talle uus kodu leida või jätta endale.
Looma enda juurde jätmisel tuleb arvestada sellega, et tal võib olla haigusi või parasiite, mis on ohtlikud
nii inimesele kui teistele loomadele.

Kui plaanid looma enda juurde jätta, siis esimene käik peab olema loomaarsti juurde. Loomaarst
saab kontrollida kiibi olemasolu, hinnata looma umbkaudse vanuse ja kontrollida tervisliku seisundi. Vaatamata sellele, et ülevaatuse hetkel võis kõik korras olla, ei tohi uut looma kodusolevatega kokku lubada. Haigustel on peiteaeg, kuid nakkus sellel ajal juba levib. Uut looma tuleks teistest lahus hoida 2 nädalat.
Looma aitamine on kiiduväärt tegu, aga ei tohi unustada enda ja teiste ohutust.